Ilus

Olin K. juures, õhtul vaatasime õde-venda televiisorit, põhifilmi kodus ja võõrsil, jõime mõlemad vaikides 2 müstiliselt hästi maitsavat õlut ja keerasime magama. Varahommik, kell 6.20 alustas mobiil, nüüdseks oma tavapärast lugulaulu mängima. Täna polnudki nii raske ärgata. Bussini oli aega, jalutasin ringi, veits jahe oli. Bussipileti jaoks raha ei olnud. Sõit oli pikk. Kummaline oli jälgida inimesi, kuidas nad bussidele, trollidele tormavad, kukuvad- keegi ei ulata oma abistavat kätt. Praks oli nagu oli. Koju tulles, järjekordelt bussi oodates, tuli üks vanem vene mees mu juurde ja kutsus mind enda juurde teed jooma, kohkusin, naertasin ja vastasin et lähen oma teed. Ta võttis mu käe, ja ütles et ma olen lihtsalt nii kaunis.. ja läks oma teed. Mõtlesin muheledes: Kuna ei näinud just kõige parem välja- ju nõu thes deis. Äkki meenutasin oma loppis iluga hoopis asotsiaalsete elukalletega inimest, või .. ei, kohe kindlasti mitte. Kes mida. Aga võiboll oli see kõik mitte mingi tagamõttega, loodame. Vähemalt muhelema pani ja naertuse tõi näole- kui totter. Ja naeratus ei maksa mitte midagi! Kuid samas, me naeratame südamest võõrastel nii vähe- häbeneme?
Varsti tuli minu peatus, vaatasin ringi, üks mees, tagareast jõi aegu näinud kilekotti pakitud patareid, lootes ,et ta jäi märkamatuks- no ei.
Olgu siis.