Linnutee

``Sinu imeilus keha pole muud kui hing!``

Lermontov

Maailmas ei oled suuremat ilu kui inimese keha ilu, mis kehastab kogu universumi ilu.

Õppige silmadega armastama! Vaaatama nii, et silmadest kiirgaks armastust, et inimesed, loomad, taimed- kogu maailm tunneks seda. Kui sellises pilgus on kogu armastuse spekter- kosmilisest kuni seksuaalsuseni-, siis kõlab temas tarkus, hellus, sügavus ja püeitub suur jõud. Selline pilk muudab ümberringi kõike! Just selliselt võiks me ju koguaeg maailma vaadata.

ma enam ei tea. tean. india tagasi tahan.

head teed!

Reede.
Supilinn.
Saaremaa Gin Long Drink+Martini+Jää+Sirun.
TeebOmaTöö. VikatKäibSüdamestLäbi.
GenKlubi.
Bombillaz.
Tuttav soe inimene.
Võõrad.
Sotsialiseerumine.
Zavood.
Tartu tänavad.
Naljakas hea tunne.
Hommkik.
Auto aku on tühi.
Väsimus. Aurud.Värinad.
Laupäev.
Jäääär.
Pühapäev. MagusUni.

Lihtsus on ülim keerukus

Inisemine. Viimased päevad olen veetnud oma hubases toas, sooja teki all. Ärkan, hea tahtmise korral suudan vaevu end püsti ajada, sest kõikseparem tundub seal olevat- ei kusagil mujal. Tavaliselt luban endale veel 10 minutit, mis tundub sel hetel meeletu ajavõiduna. Magades vähemalt ei mõtle, küll kerib alateadvus mingit filmi, kuid see ei tundu häirivat. Kell tiriseb, kortsutad kulmu, võtad teki ümber ja istud voodiservale, vaatad aknast välja, pime on järjekordselt kalla mingist paska taevast alla. Külm on, ja muidugi on riided kusagil teises toanurgas. Persse!
Ja kui keegi kuskil laulaks: `` Käes hommik, päike rõõmsalt paistab, magada sa nüüd ei saa.. `` siis vaataks teda altkulmu ja kõnniks sõnagi lausumata edasi.

Me joome pihlakaveini

Ma ostan pihlakaveini,

Vaikselt joon ja sinule mõtlen.

Ma joon pihlakaveini,

Ise joon ja sulle ei anna.

Kuid siis äkki juhtus see,

Leidsin tee ma õnnele.

Mõtlesin, et lähed teisega,

Kuid sina, siga, tulid minuga.

Ma ostan pudeli viina,Vaikselt joon ...

Ma ostan rosinasaia,Vaiselt söön ...

Ma ostan Benediktiini,

Joodan sind ja ise ei võta.

Ma ostan Benediktiini

Ja siis vaatan kuis oksendad nurka.

Mittemidagieisaaaru.

Tean, et tean, et mitte miskit ei tea! Mida rohkem õpin seda lollim on tunne.
Tahaks olla ood!
Drunvalo:``Meis peitub nii määratult suur potentsiaal, et kui suruda kõik sõnaraamatus leiduvad omadussõnad kokku üheks sõnaks, ei kirjeldaks see ikkagi täielikult seda kaasasündinud suurust, mis kiirgub välja ka kõige tavalisema lapse silmadest.Teie ees seisab valik. Võite jätkata harjumuspärast, inimlikele arusaamadele vastavat elu, kus olemasolu ainsaks eesmärgiks on saavutada mugavus ning rahulolu kas läbi materiaalsete asjade või siis jõuga teisi inimolendeid oma võimu all hoides. Kuid te võite ka aru saada, et välist maailma ei saa omada, vaid et see on loodud üksnen selleks, et meil oleks võimalus väljendada oma rõmu ning armastust. Väline maailm ning sisemine maailm on tegelikult üks. Avage kartmatult süda tundmatu ees ning vaadake maailma lapse silmadega. Kõik on nii lihtne.``

Kivid, lambad

Tead, praegu tahaks ma tõsiselt head filmi vaadata ja end nõrgaks nutta. Imestad?
Olen 22 ( ei ikka 21 ), noor, päris põhjas pole veel ära käinud, liikunud stabiilsel teerajal, mis õpetab ja vahepeal viib sohu, kuid olen ka sealt alati tagasitee leidnud ? Ei eila väärtusetut elu kriisis situatsiooni (ega tahagi seda teha kunagi)
Lihtsalt külm, tuuline, märg pühapäev on. Tuju pole ka kõige parem- hormoonid. Ei taha ohkida. Pigem on see südamelt ära rääkimine. Kellele rääkida? Eks ikka sulle, kellega ma veel kahjuks kohtuda pole jõudnud. Ütle, kas elus ongi nii, et kui oled juba kellegagi koos olnud, kannad teda läbi elu? või mingi teatud aeg ikka?
Ta tuleb, ei ärata enam neid tundeid sügavaid ja põlevaid. Ei pane käsi värisema.. Kuid hoolivus ei kao ju kuhugi. Ta oli minu inimene. Nüüd ta tuleb, nagu miskit oleks ikka kuskilt puudu jäänud. Tekitab segadust- ma kardan tema enda pärast. See miski ei lase hiljem tema südamel rahulikk olla. Ja siis teeb kõik, et enda südametunnistust päästa.
Mina ei taha enam teisele inimesele läbi sinu haiget teha.
Ja eladki sellist elu, lükkad väikse lumepalli mäes alla liikuma..
Tahan midagi muud, sest see rusub ja väsitab. Isegi oma kallid inimesed, kelle vastu tahaks mõnes olukorras täiesti vältiv ja ükskõikne olla- ainuüksi lihtsalt selle pärast et, ei saa aru mis toimub ja kuidas kõik sinnamaani on jõudnud. Aga võta näpust! Ei osak, suuda lihtsalt hoolimatu olla teie vastu. Sest ma ei oska. Ja kui hakkad mõtlema, miks otsid sellist käitumist, kas see aitaks sul paremini oma tunnetega toime tulla? vaevalt. Nagu teine puberteet.
Suhkruterad, mis kõikvõimalikesse kohtadesse jooksevad, kus neid kätte ei saa. Piskesed praod suhkruteri täis.
Kurnavad. Ja siis veel see nõme kiirus ( kui üktäkki maha istud ja mõttesse vajud), rahulolematus, pettumused. Lubad endale emotsioone, mida tegelikult kogeda ei taha- aga nagu kiuste lood neid enda ümber, olles nagu juhitud kellegi süsteemide poolt.
Tahad olle armastatud, austatud, arvestatav.
Räägid tingimusteta armastusest, kuid vaadates sügavale enda sisse- tead, et sa ei suuda veel. Sest sel puhul teaksid, et puuduksid negatiivsed emotsioonid, valu kurgus, pisar silmis- kui lähedane inimene midagi valusat ütleb. Sa ei aksepteeriks seda sinu pihta loobitavat paska valuna, sest valu ei oleks sinuga üks. Mõistad?
Tahaks suuta, maailma muuta.
Vahepeal rabeled nagu lollakas, et lihtsalt tema tähelepanu saada, siirast pilku, avameelset jutuajamist pikkadel õhtutudidel tee tassi taga. Ja mingi hetk avastad end mõtlemast, et teeksid kõik, et olla kasvõi tema teetass, sest tema huuled puudutavad seda, ta hoiab seda oma kätevahel.. Ühenõnaga- Lood mingeid absurdseid mõtteid ja kujutad inimest tegelikult täpselt sellisena nagu sulle meeldib- nahaal selline.
Maailm ütleb kõige arusaadavamal keelel, et prgu pole õige aeg aga sina ei taha kuulata.
Ja ma ei tea, kuhu ma üldse sellise unustuste jutuga jõuan. Mis on selle kõige eesmärk ja parim soov?
Kes seda loeb ja mida sel juures mõtleb?
Kas olen nii julge ja lasen seda üldse kellelgi teisel lugeda? Piirates sellega iseenese vabadust.
Et, kui küsid kuidas läheb, vastan: emotsionaalselt?

Mustvalge telekas mängib

On reede, kell on 19.26. Maja on tühi, selline tunne on nagu elektrit poleks- aga ometi ma trükin siin. Kaminas põleb tuli. Istun siin ja ootan mingit intspiratsiooni voogu. Keha on järjekordselt välja kurnatud eilsest. Hommik: võtsime kätte ja jalutasime Krissaga Vapramäe loodusrajal. Keegi ütles, et täna pidavat lund sadama hakkama, sel hetkel seda kohe kindlasti tulemas polnud- päike paisti, õhk oli täis sügise kargust. Nii me seal rändasime, istusime, ja hea väga hea oli olla. Selline turvaline tunne. Naersime ja koperdasime edasis. Ilus hommikupoolik (või siis pigem lõuna).

Nüüd siin mõtlen, et eiteagikohe. Mõne inimesega ongi kohe lihtsalt raske. Siis jällegi.. meenutan, kuidas paar päeva tagasi linnast koju jalutades vudis siil üle kitsa teeraja, seal samas. Ja kõik sõnad leidsid tol hetkel oma lihtsuse. Kõnnin edasi, kuulen kuidas ta seal lehtede vahel turtsub ja mõtlen.. milleks küll vaevata end selliste mõtetega?

Mõeldamatud maneerid mu sees.