I used to be scisofrenic, but we are okey now.

Marutama ajab. Vahel on lihtsalt nii kuradima kahju, mõnest kohast lahkuda, suvetunne sisse pugenud. Enda mõtted, kuuldavaks/selgemaks muutunud.

Sõidad autos ja mõtled, no mille pärast kõik on nii, nagu ta parasjagu on. Miks ei saa seda talletatud rahulolu ja energiat üle kanda järgimistesse päevadesse, nädalatesse- loogiliselt võttes, peaks see sinuga jääma. Ühtäkki tahaksid murduda, siis aga leiad, et samas oled õnnega koos, et sind ümbritsevad sellised inimesed/ kohad, mis panevadki sinu hinge laulma. Mõtled, et kumba siis kuulata. Hm.. ümised raadiost tulevat laulu kaasa ja püüad end häälestada teisele sagedusele.

..Ja südames tahad ikka olle selles lihtsusest pakatavas ilus, olus.

Saad kurjaks,et kõik hea nii üürike on. Ja siis saad aru, et mitte kellegi peale pole võimalik kuri olla.

appiii..

Kestvust . Vaikust. Loodust. Puhtust.´

Kas ma olnen ainuke?

oled lähedal

lähenedes
lähen
lähedusse

Väike sekund

Miski, mis kestab rohkem kui tunde.. Maine? Vaevalt
Lööb kanalid umbe.
Algus.. uus.Vaja mõtted kaineks raputa, eesmärgid paika seada ja edasi liikuda, kergel jalal.
Eile, tundusin end maailmas kui võõrkeha, jube imelik oli, nagu ei kuulukski. Kõik toimib, liigud oled eksesteerid, tunded, mõtted, vajadused- oleks nagu inimene, eksole?
Ja ükshetk, avastad end mõtlemast asjadest, millest äkki ei peaks mõtlema. Või siis.. Ei tahaks öelda, et raske on- sest tegelikult ju pole millega ma hakkama ei saaks. Võibolla vajaksin mõttekaaslast, kes oleks samal lainepikkusel. – mõistmist,elutarkust kuulda vajan.
Ei otsi suhet. Kui siis selgust. Ma pole maine.


Emotsionaalne elu on väga rahutu. Teistega suheldes siiras ja avatud. Väljendusviis on elav ja kiire. Ärritute, siis lendavad sõnad suust kiiremini kui kuulipildujast. Ei räägi ainult sõnadega, vaid kogu kehaga nideede eest võitleja. Kuulamine- tormate mõttes kaugele ette. Vaheldus ja mitmekesisus. Paindlik, kohanete kiiresti muutuva olukorraga. Tüdinete kiiresti rutiinsetest suhetest. Flirt, kuid tõsisemasse suhtesse naljalt ei lasku. Sõnad- pöörate palju tähelepanu sõnadele ja sellele, milliseid assotsiatsioone need sõnad kelleski esile kutsuvad. Vabadus ja iseseisvus. Eneseteostus- uuendused ja originaalsed lahendused.
Vajadus turvalisuse ja rahu järele, kodu ja perekonna väärtustamine. Kodu.
Aeg-ajalt üksindus. Mõtteid korrastada ja neis selgus luua- hubast, vaikset ja rahulikku õhkkonda. Mõtted sageli liialt kinni minevikus. Nostalgia moment on tugev.
Seltskondlik inimene -seda kõige erinevamate inimestega.Üleüldine harmoonia. Oskus hinnata kunsti. Suhe iseendasse sageli liiga tõsine. Igast väiksest asjast suur numbr.
Üpris omapärane isiksus, kellel on äärmiselt originaalne ellusuhtumine. Välimuses jooni, mis hakkavad teistele silma. Huvitav. Sinisilmne. Alkohol-Kunst-Muusika.
Tugeva emotsionaalsuse, suurepärase ilu ja harmoonia tunnetus. Sageli on see seis seotud kunstiandega.
Taktitunne, viisakus suhtlemisel.
Vahepeal mõistuslik pool konfliktis emotsionaalse poolega. Kui mõistus ületab tundeid, siis olete kohati ehk liiga mõistuspärane ja "kuiv". Kui aga tunded lämmatavad mõistuse, siis minetate igasuguse loogika.
Tundlik kriitika suhtes. Tundeelu äärmiselt intensiivne. Emotsionaalsed reageeringud kõiguvad ühest äärmusest teise. Väga palju energiat ja emotsionaalset jõudu. Hinnatud kaaslane. Originaalsed väljapääsud. Huvitavad ideed.
Armastuse ja ilu printsiip elus. Meeldib seltskond ja elu lõbusam pool. Kunstiline kalduvus, loomingulist anne. Mõnikord laiskus, distsipliini puudumine, soovimatus tegeleda tõsiste asjadega.
Oskus lugu pidada heade, peenete ja viisakate inimeste seltskonnast. Ilus hääl või siis oskus ilusasti rääkida.
Energiline ja ettevõtlik. Tegutsemine, organiseerimine. Seotud müstiliste, intuitiivsete teemadega. Südameheadus kaastundlikkus, sentimentaalsus.

Vot enam ei räägi kah.

Interpretatsioon

Vaevu olin tuppa jõudnud, kui vihm jäi järele. Ma lebasin kõigepealt tükk aega kurnatult voodis, siis istusin jälle välja, suitsetama. Ma tobu olin nimelt arvanud, kui suitsu tahan, pean terassile istuma, kuni nägin ühte naabritest sigaretiga tuppa minemas, kolmandal päeval. Ma olen vist tõesti pool... reegel on reegel. Ma olin nimelt küsimusele: " Kui võimalik soovite mittesuitsetajate tuba?" vastanud: " jah!" Ma ei mõelnud sellele, et see oli üldine ankeet, kehtis kõikvõimalike hotellide kohta.

Omme räägin mis hingel.
Saan hakkama..

Idüll

Silman ekraani-naeratan. Äitähh teile kallid sõbrad.

Naljakas. Selline heaolu- muheluse mull- terve päev minu lummuses.

Ma tahaks seda kõike detailselt teile kirjeldada, aga lihtsalt ei oska, neid sõnu mis peegeldaks mu tundeid oleks raske mõista, arvatavasti neid polegi, sest olen juba kord selline .. milline? Ah teate küll noh:)

Vahepeal piisab vaid ühest.. ja sa mõisatad, kui palju sul on anda.

Ma lähen nüüd magama, riputan Kätu kingitud unenäopüüdia akna peale ja poen teki alla. Vot seda teengi.

Võilille põllul.Narame Naerame Naerame..

Ja puud ja puud, on punased.
Ma lähen su juurest ära, nüüd mõni aeg sa mind ei näe.
Ja päev ja päev on selge.
Palun üks pilet, kohver on kerge.
Istungi vagunis.
Ja tee ja tee on jahtunud.
Ja tee ja tee viib edasi .

Ootusärevus.. m. mõnush:)
Viimased 2 päeva on kulgend selliselt omamoodi. Rahulolevalt võib vist öelda, aga selle kõige juurede käib selline teistmoodi- hea- uus nüanss.
Kuidas see nüüd oligi- ahah äratuskell, üldse ei taha ärgata, muudkui lükkad ja lükkad seda kella edasi. Sest lihtsalt mugavus on nii hea, eksole. Ja siis ühtäkki meenub, et midagi on, mida oodata ja milleni jõuab vaid järjekordset päeva õhtusse saates. Ja siis muheled, tõused üles ja lähed praksi. Püüad mitte kella vaadata, sest vahepeal tundub, et see kohe üldse ei liigu edasi. Käid ringi, vahid teatetahvlit, mille oled juba esimesel päeval 4 korda risti-põiki igavusest läbi lugenud. Heal päeval- nagu täna, kõnetab keegi äkki sind (lihtsalt oma armsa olekuga) ja siis on päev korras. MuheMuheMuheled ringi ja kõik, kes sulle vastu tulevad mõtlevad, et sel neiul pole vist küll kõik korras. Inimesed naeratamine on normaalne!!
Lahe.

Haldjamälestus.

Üks paigake ilmas on veel.Üks paigake minu jaoks.
Oh seda elu imelist. Järjekordne pidu Mehikos on peetud, suured äitähsõnad siinkohas Kaiale: toreda aja, seltskonna, rikkaliku laua ja super ilusa ilma eest.
Avastades tegelikkust, luues cosmo- comput, naerda kõveras, olla täpselt selline isiksus naga oled, kõige oma vooruse ja viperustega.Hea inimene. Pikali purdel sooja päikese all, siiralt õlut limpsamas. Ja siis tunnetad, kuidas elad hetkes. Harmoonias.
Ja võibolla me ainult arvame tundvat omi lähedasi? Kas keegi üldse aimab tõtt?
Kas ma ennastki hästi tunnen? Haige jalaga lind.
Olen rikkam.. ainuüksi juba tolmuse lepatriinu näol.
Inimene ilma vooruseta on kui roos ilma lõhnata.

Lainetamas lakkab meri.
Õhku lennult tardub lind.
Karjun häälel kähedal.
Kui ma hästi järgi mõtlen, pole juhtunud midagi, kõige tähtsam ongi elus- ära vaata tagasi..

Pohmakapusa.
Hommik. Lihtsalt ärgata iseenda muheluse peale. Võimalused.