Oi. kus mind häirib, et juba paar kuud ei saa postitusele pealkirja panna, no vähemalt kahesõnalist, ta lihtsalt peab ette viskama, mingid hieroglüüfid.
Seeselleks.
Ma ei saa neist vanematest aru, viimasel ajal üks suur üht-tesit-taga vingumine aina käib. Ihukarvad tõusevad kohe püsti.
Vaikselt, liiguvad mõtted kooli lõpetamise suunas. Praegu jooksen ühelt praktikalt teisele- õppida,õppida,õppida- ja ametlikult siis pereõena reedest tööle. Nii palju on vaja meelde tuletada ja juurde lugeda, saaks kuidagi selle alguse vedama. (Mitte, et ma ohiks) Tegelt mulle meeldib kogu see liikumine ja edasiminek- põnev.
Asjad on võtnud selgus, puhtuse ja rahulolu maigu. Olen õnnelik, iga viimne kui keharakk kiirgab paljulubavalt. Vahepeal olin juba ära unusatnud, milleks ma suuteline olen. - see on ilus. Otsida tuleb iseendast... ja alles siis saab seda rõõmu ja õnne jagada. Vot. Ei oskagi kohe sõndastada neid mõtteid, mis peast jookseva, taas tunduvad sõnad nii väheütlevad, edasikandmatud.
Mõnda head inimest igatsen palju, näen teid varsti, 2 päeva veel:)
Hoiame kokku.
