Ära näri, las ma lähen.
Ära päri, mis on uut.
Uut on vanast poole vähem.
Tõmbab mind üks aknaruut.
See on isemoodi asi, mis mind kodust välja veab.

Vahepeal ringi jalutades, liikudes punktist punkti, soovin, et keegi puudutaks mu hinge. Näiteks näeks ma mõnda ammust tuttavat, kellega pole viimaselajal kokku trehvanud, või siis lihtsat midagi ilusat, mis mulle märku annaks, et tegelikult on kõik ju väga hästi! See SOE tunne, mis pärast hinge jääb, täites sellega kogu su ülejäänud päeva. Täna ma siis soovisin - mind tabati enne magama minekut.. Lugedes juhuslikku raamaturiiulist haaratud luulekogu - ava meelsed kahetsused.. Ehmatasin.. Keegi siblis mööda minu väikest sõrme, see oli väike armas tolmune kahe täpiga lepatriinu, kes praegugi uniselt mööda mu lauda tiirutab. Soe naeratus mu näol. Head ööd:)

Nii pea, kui inimene hakkab uskuma, et illusioon on reaalsus, muutub ettevaatlikkus hirmuks ja ta haarab kinni illusioonist. Ta kiindub kehasse, inimestesse, sündmustesse ja kaotab oma vabaduse, kaotab iseenda. Inimese ülesanne on leida end illusioonist, säilitada ja avada ennast.