Need hommikud

Otsin. Otsin teemat, millest saaks midagi sügavat üles ehitada.

(kui keegi peaks siinkohas kulmu kergitama ja küsima- no miks ometi?- siis parem ära üldse tule siia lehele!)

Unes näigin taaskord kuhugi minekut, kohver pakitud ja tee lennujaama jalge all, ärakasin täna hommikul vähemalt 6 korda, sest ei tahtnud, et film läbi saaks, ikka tagasi ja tagasi..

Googeldan Aasiat ja mõtlen, kuidas küll ma siia sain, ei kuhugi mujale.

..Mõtlen veel, et pole ammu joonistanud, puudub kuidagi selline joovastav inspiratsioon.

Kutsub kõik see, mis on kaugel. Hetkel on vaevaline endast välja ammutada seda.. mis õnnejudinad üle selja jooksma paneb.

Energialaengut- palun ühendage mind vooluvõrku!

Need hommikud.

Mõtetu tarbimine.

Ei põle enam nii heleda leegiga ja miski nagu annab aimdust, et ei suuda seda teisigi tegema panna.

Kõlan teisiti?

Täna jalutasin ja mõtlesin kevadest, seljatasin koolimured ja püüdsin lihtsalt kohal olla. Raske, iga teine mõte viis mind kas olnut analüüsima või teadmata edasist oletama.

Ma ei jõua paljusi asju ära oodata.

Kruiis

Naised käisid merel, koos 2 saatjaga. Sai palju nalja. Linna üles ei leidnud. A ja K võitsid võistluse. Karooke ässad olime kohe kindlasti. Kaarte mängisime ja alkoholi hävitasime, armutult. K2 tsillis veits üle. Ettanti omasime. Kajuti suutsime kuidagi ära lägastada-kole. Lihtne tujjamine. Tallinnas eksis K kodurajooni ära. Tallinn-Tartu maantee oli pikkk, äga pikk.

Nii palju emotsioone!

Tänk juuu mats, my lovly honybodys.

Tahad ma räägin sulle..

Reede õhtu..

Nii, alustame.

Kell on 21.54 olen kodus, ilmselgelt arvuti taga ja mekin Santa Carolina Cellar Selection 12,5 %vol valget veini.

Või arvata?

Endapoolt ei.

Nonäed siis. Selline teistmoodi tunne tuleb sujuvalt juba sisse.

Kolmas pokaal on poole peal. Media Playerist tulevad Jääboileri lood, nüüd juba veist lõbusamad.

Kell on 22.40 :D ajan K ja Õ videokõnet. Naeran. Mõtted on suunatud gen klubi poole. Agahhh.. pole nagu kompanjoooone- raisk, kuna seda varem oli vaja!

22.45 Sittagi pole muutunud.

22.48 pssst noh, kus te olete kõik?

22.52 aeg ei liigu.. suitu?

22.56 .. aeg kohe üldse ei liigu..

Oleg edasi.midaiganes.

Eeterlik

Juua, või mitte.

Jääda, või minna.

Mõelda, või kogeda.

Öelda, või vaikida.

Rokkida & minna lasta, või pidada kahekõne iseendaga.

Panna ära minnes silmad kinni, et sind kaasa viia, või mitte.

Olla paar päeva üsna vakka, hoides sind oma hääles, või...

Milleks see kõik?- Kogu elu elus üle olla.

Ilus

Olin K. juures, õhtul vaatasime õde-venda televiisorit, põhifilmi kodus ja võõrsil, jõime mõlemad vaikides 2 müstiliselt hästi maitsavat õlut ja keerasime magama. Varahommik, kell 6.20 alustas mobiil, nüüdseks oma tavapärast lugulaulu mängima. Täna polnudki nii raske ärgata. Bussini oli aega, jalutasin ringi, veits jahe oli. Bussipileti jaoks raha ei olnud. Sõit oli pikk. Kummaline oli jälgida inimesi, kuidas nad bussidele, trollidele tormavad, kukuvad- keegi ei ulata oma abistavat kätt. Praks oli nagu oli. Koju tulles, järjekordelt bussi oodates, tuli üks vanem vene mees mu juurde ja kutsus mind enda juurde teed jooma, kohkusin, naertasin ja vastasin et lähen oma teed. Ta võttis mu käe, ja ütles et ma olen lihtsalt nii kaunis.. ja läks oma teed. Mõtlesin muheledes: Kuna ei näinud just kõige parem välja- ju nõu thes deis. Äkki meenutasin oma loppis iluga hoopis asotsiaalsete elukalletega inimest, või .. ei, kohe kindlasti mitte. Kes mida. Aga võiboll oli see kõik mitte mingi tagamõttega, loodame. Vähemalt muhelema pani ja naertuse tõi näole- kui totter. Ja naeratus ei maksa mitte midagi! Kuid samas, me naeratame südamest võõrastel nii vähe- häbeneme?
Varsti tuli minu peatus, vaatasin ringi, üks mees, tagareast jõi aegu näinud kilekotti pakitud patareid, lootes ,et ta jäi märkamatuks- no ei.
Olgu siis.

TinTinnabul

Tere homikust Eestimaa, siin Tallinn, Vildetee 100.
Teisipäeva hommik, äratus, vahtisin tuima näoga toas ringi ja kohe üldse ei tahtnud tõusta. Kristi uneles rahulolevalt edasi. Kui õhuosakesed oleks ``trikki`` teinud, oleks voodi kohal rippunud : ``Miks mina pean?`` Öö läbi oli lund sadanud, tee oli ajamata, bussipeatusesse jalutades kuulsin üle väga tüki aja ``mingit``lindu laulmas. Silmaklapid peas kõndinud, oleks surmkindlat väitnud, et kevad hakkab tulema. Päriselt päriselt- jube hea emotsiooni tõi see kõik endaga kaasa. Bussipeatus, ootasin..vaatasin ..hästi palju kordi kella ja olin juba veendunud,et seda bussi ei tule, mis mind praksi sõidutaks. Aga õnneks jõudsin ära oodata. Haiglas, esimene päev- ütleme nii, et ei midagi uut siin sinitaeva all. Päev pikk ja väsitav eriliste positiivsete emotsioonideta.

Nokk Kinni, Saba Lahti
Adjöö

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.