teisipäev, 25. november 2008
pühapäev, 16. november 2008

Mees.
Jah, see on nii. Psühhoanalüütikud on kindlaks teinud, et mees, kes valib paljude naiste vahel, on tegelikult ebakindel, kompleksidega, vähearenenud, rahulolematu inimene, kes ei saa hakkama naistega igapäevaste ja sotsiaalsete küsimuste kompleksis ning sellepärast püüab saavutada eneseusaldust seksuaalse aktiivsuse kaudu.
Mõndade jaoks on lihtsam võtta tablett, teha süst või heita operatsioonilauale, kui võtta ette töö mõistuse ja hingega.
reede, 14. november 2008
kolmapäev, 12. november 2008
Vahepeal lihtsalt on nii. Kõnnid ikka ja jälle mööda kõrvalteid, et vältida teiste pealetükkivaid kommentaare, sinust lähtuvate otsuste ja tegude kohta. Käid ja mõtled, et ajan ikka oma asja, las need teised arvavad, mida tahavad.
Keegi ei saa lolli peatada, kui too tahab rappa joosta!
Lõppude lõpuks peame ju ise leidma tagasi tee, kõige selle pasa seest!
Ma liigun üksinda. Mõtlen ja vaatan, kuidas kõik mööda tuiskavad, hetkekski peatumata.
Milline raiskamine.
Mul on nii palju mõtteid, et vahepeal on lausa raske.
Midagi rõhub. Haarata ühest mõttest, tungivad teised kaks veel omakorda end realiseerima..
Mul on halb harjumus vanu asju üles kraapida. See pole just kõige arukam tegu minu juures, olgem teie targemad - kerge öelda, kas pole? Jah.. nii ma siis olen omas väikses maailmas saja mõttega.
Aga vahepeal mul on teistsuguseid päevi ka, need on need üksikud päevad kuus, kui ma olen mujal ja lihtsalt ei lase kõike seda sitta endale ligi. Ärkad võõras kohas, sa ei pea muretsema, kuna ja kuidas siit ära saab. Sul on aega, keegi pole sulle mingeid limiite peale pannud, kaasa arvatud isegi mitte mina ise.
Ja siis sa ärkad.. Mõnes hubasemas kohas võib päike su äratada, siis tõmbad teki kõrvuni ja mõnuled naeratades. Mitte kuhugi pole vaja minna, midagi pole vaja teha ja keegi ei nõua sinult mingeid mõttetuid seletusi. Hetk endaga- kvaliteetaeg.
Meenub, et kirjeldamatult mõnusad, omamoodi hetked tabavad mind vahepeal autoga sõites, ühtäkki avastan, et laulan raadiost tulevat kaasa ja tunnen, kuidas ma pakatan lihtsuse rõõmust.
Ma olen õnnelik inimene!
Vahepeal on lihtsalt vaja, et keegi hea inimene sulle seda meelde tuletaks...
Keegi ei saa lolli peatada, kui too tahab rappa joosta!
Lõppude lõpuks peame ju ise leidma tagasi tee, kõige selle pasa seest!
Ma liigun üksinda. Mõtlen ja vaatan, kuidas kõik mööda tuiskavad, hetkekski peatumata.
Milline raiskamine.
Mul on nii palju mõtteid, et vahepeal on lausa raske.
Midagi rõhub. Haarata ühest mõttest, tungivad teised kaks veel omakorda end realiseerima..
Mul on halb harjumus vanu asju üles kraapida. See pole just kõige arukam tegu minu juures, olgem teie targemad - kerge öelda, kas pole? Jah.. nii ma siis olen omas väikses maailmas saja mõttega.
Aga vahepeal mul on teistsuguseid päevi ka, need on need üksikud päevad kuus, kui ma olen mujal ja lihtsalt ei lase kõike seda sitta endale ligi. Ärkad võõras kohas, sa ei pea muretsema, kuna ja kuidas siit ära saab. Sul on aega, keegi pole sulle mingeid limiite peale pannud, kaasa arvatud isegi mitte mina ise.
Ja siis sa ärkad.. Mõnes hubasemas kohas võib päike su äratada, siis tõmbad teki kõrvuni ja mõnuled naeratades. Mitte kuhugi pole vaja minna, midagi pole vaja teha ja keegi ei nõua sinult mingeid mõttetuid seletusi. Hetk endaga- kvaliteetaeg.
Meenub, et kirjeldamatult mõnusad, omamoodi hetked tabavad mind vahepeal autoga sõites, ühtäkki avastan, et laulan raadiost tulevat kaasa ja tunnen, kuidas ma pakatan lihtsuse rõõmust.
Ma olen õnnelik inimene!
Vahepeal on lihtsalt vaja, et keegi hea inimene sulle seda meelde tuletaks...
teisipäev, 11. november 2008
Selleks et edasi liikuda, tuleb milleski loobuda.
Kas see meile meeldib või mitte- elu ongi sünnist alates üks pikk õppetund. See tekitab kiusatuse mõelda, nagu oleks kuskil üks punkt, kuhu me mingil hetkel ``jõuame``. Me kujutleme, et seame siis end seal punktis kenasti sisse ja iga asi leiab samuti oma koha just seal, kus me soovime. Tuleb kohe öelda, et sellist punkti ei eksisteeri. Elu on pideva muutumise protsess. Väljakutse seisneb selles, kas me suudame oma kogemusest midagi õppida või jätame selle võimaluse kasutamata ning loobume šansist asjade kulgu mõjutada. Elu koosneb tõusudest ja mõõnadest, mis sageli ühe päeva või tunni jooksul vahelduvad. Rikas on see elu, mis sisaldab endas loomulikul viisil nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi, mis ei põhjusta inimese asjatut ``kõrvalekaldumist oma kursist``.
Kuhu ma siis tahan jõuda?
Tahan saavutada seda, et saan oma hinges toimuvasse realistlikumalt suhtuda. See on paik, kus viibides ma juan oma hinges arusaamale, et mul ei ole võlunuppe, millele vajutades saaksid teised minus tundeid esile kutsuda ja mõjutada seda, milline elu minu jaoks on.
..Miks ? Sa takistad minusse voolamast uut ja puhast energiat. Hoiad justkui üht suurt kohta kinni.. Ja kui sa nüüd vabastaksid selle koha, tekiks ruumi uuele suhtele.
..Ma lasen minna.. Mitte, et ma PEAN LASKMA! Vaid.. jah ma ei saa kinni hoida neist tunnetest, mis varem või hiljem teevad haiget..
Sa oled vaba!
Kuhu ma siis tahan jõuda?
Tahan saavutada seda, et saan oma hinges toimuvasse realistlikumalt suhtuda. See on paik, kus viibides ma juan oma hinges arusaamale, et mul ei ole võlunuppe, millele vajutades saaksid teised minus tundeid esile kutsuda ja mõjutada seda, milline elu minu jaoks on.
..Miks ? Sa takistad minusse voolamast uut ja puhast energiat. Hoiad justkui üht suurt kohta kinni.. Ja kui sa nüüd vabastaksid selle koha, tekiks ruumi uuele suhtele.
..Ma lasen minna.. Mitte, et ma PEAN LASKMA! Vaid.. jah ma ei saa kinni hoida neist tunnetest, mis varem või hiljem teevad haiget..
Sa oled vaba!
Tellimine:
Postitused (Atom)
