Soe ja armas maailm mu sees.
Ikka veel India lainetel. Reis oli võrratu, raske on oma emotsioone kirja panna, kuna mulle tundub, et sõnad on vähe usaldatavad tõe varustajad.
Sõnad on tegelikult suhtlemisel kõige vähem efektiivsed. Nad on kõige rohkem avatud valesti tõlgendamisele, neid on kõige sagedasemini valesti mõistetud. Sõnad on üksnes väljendus, häälitsused, mis väljendavad tundeid, mõtteid ja kogemusi. Nad on sümbolid, märgid, võimutunnused. Nad ei ole tõde.
Seega saate vaid aimata, kui rahul ja õnnelik ma olen. Ma põlen seest, kiirgan..
Kinkisin endale võrratu kogemuse.
Proovisin Goas lättetada oma mõtted Eestisse, enda eraelus toimuvale, kuid see oli täiesti võimatu. Täielik blokk oli ees. Ja see oli hea, et oli.
Tegin vees lumeinglit.
Jõudis kohale.. pole tähtis kus sa oled, võid alati seesmiselt särada. Kogu see kiirus ja rahtus, mis meid tihti ümbritseb, kui tühine see kõik on!
Kas me peame tegema erilisi pingutusi, et nautida sinitaeva ilu? Kas me peame harjutama, et olla võimelised seda nautima? Ei, me lihtsalt naudime seda. Meie elu iga sekund, iga minut võib olla niisugune. Kus iganes me ka ei viibiks, millal iganes suudame nautida päikesepaistet, teineteise lähedust, isegi oma hingamist. Me ei pea minema India, et nautida sinist taevast. Me ei pea reisima tulevikku, et nautida hingamist. Need asjad on meiega just praegu.
Ma nutan rõõmust ja õnnest. Emotsionaalne inimene nagu ma olen. Ja meeldibki olla selline Liis.
Kaunist jõuluaega, armastust!

Kirgastus.
Omamoodi hea on olla..
Eile nägin häid inimesi, jah neid on veel olemas:)
Mõtted on puhtad.
Ma lähen nüüd teele.
Palavad tervitused teile..olgem mõnusada, näeme varsti!