Täna on teistmoodi päev. Sompus- äkki on ikka ilmas asi? Istun siin, kell hakkab 23.00 saama, koju tahaks, oma voodi. Oi kui mõnus hubane seal oleks, ikkagi see päris oma. Tänase öö pean leppima intensiivi haiglavoodil, kui võimalust antakse- tśs saladus, milline ilus aparatuuri müra. Kes kurat küll võtaks endale sellise elukutse, kus peab vahetustega öötöö olema. Loll liis. Noh jah, aga isegi sellest väikeset vingumisest ei hakand kohe kuidagi kergem. Miskit on mäda. Mõtlen, mis oleks kui oleks tegutsend teisiti? Ah mis seal enam miskit muutuda. Mida muud kui, ära enam tagasi vaadata..
Igatsen.
Ära vaata ma ütlesin!
Aga ikka on igatsus peal, seda ei peta kohe kuidagi ära..
Oi kus tahaks koju..
(ja Kätu, ära ole kurb, mina armastan sind!)

Iret

Vahin seina, sinust välja ei tee.
Su seljal näen verevaid arme, su tiibade asemel. Ma tahaksin valukäes nutta, leida unustust unede sees. Kuhu on kadunud tiivad, mis meeldisid nii minule. Kunagi oli meil aega, nüüd ainult kasine rutt. Teha selgeks, et tugev sööb nõrku, teha selgeks, et must on must. Me oleme kaotanud miskit, ses mõtetus sõjas me sees. Ja muide, kus on su tiivad, mis meeldisid nii minule. Ma ei küsi, palju sul raha, mitmes oli su viimane..Kuid märkan, e kõrgusi kardad ja avatud aknad sul rõõmu ei tee.
Mu rumalus ja enda pett.
Päeva vaikselt pilvevarjust lahkub meist, kuid jätab jäljed meist kõigist varjudest.

Etno. Muideks käisime eile laulmas, juba hästi läks- nooth. Aga laulupeole saab ikka, peab saama lihtsalt, niivõiteisiti. Ja ma suutin end nii adraks juua ja järjekordse veinipokaali kildudeks lüüa. Hommikul ärkasin ebatavalises kehavälises olekus, pea valutas ja järgmised 4 tundi veetsin teki all värisedes, und ka ei tulnud, sest nii halb oli olla. Ausõna, ma ei tea mis juhtus.Ulme.
Hetkel, kus mul enesetunne juba parem, toimub tõsine laupäevane molutamine.
Istume Kristiga minu toas ja ajame lihtsat soga, võib vist lausa mainida, et see imeline solk, mis meie huulil, nii naljakas on.
PS! I lov ju

NoNii.
Neljapäeva õhtu, jalad löövad tuld pikast edasi tagasi jooksimisest praksis. Nina all on veinipokaal, sees imemahe chili vein - mis tuletab mulle meelde, et miskipärast on baarikapis klaasidest järel vaid varemed, ühesõnaga õnne peaks meie põrandad küll täis olema. Mis veel.. arvutist tuleb Vägilased Track 10, mis loob sellise sisemise heaolu- ema just küsis:`` Mis muheled?`` NoNäedSiis.
Mõlgutan siin vaikselt juba sünnipäeva mõtteid, oh mind:) Aga nüüd tean siis, et tahan seda täitsa Oma pidu vs. Oma hetk.
Paar päeva tagasi, loengus õppejõud mainis, et oleme ära unustanud, kuidas molutada. Me muutkui tormame ja asjatame, isegi nädalavahetusel- ruttu poodi, nii seda vaja teha, seal käia, mõttedki liiguvad varst, et valguskiirusest kiiremini. Jubedad inimmasinad. Ja siis tuli meelde, kui mõnus oli Indias, ja täpselt see õige molutamine seal toimuski. Rahu-kindluse-kirgastuse-mull.
Aga kui nüüd mõtete ja tegudega paar nädalat edasipoole liikuda, siis saame kõik Punumismasinateks:D.. varsti, varsti.. saan siit eemale omi mõtteid punuma ja omi juuki pruukima ja unusatma selle kiiruse ja linnakära. Olla koos, niimuudi omad ja hääd inimised illosate mõtetiga.

Oi, kui nõme, et meil on neen lollid pidurid peal, mis ei lase meil tegutseda nii, nagu salajane kiusatus teeks. Ja kui ma saaksin vaid võimaluse neid annuleerida..
Ütle mulle, mille kuradima pärast me ikka ja jälle nii arad oleme? Kuidas on võimalik, et ühes silmavaates ja hääletoonis võib nii palju peituda? Et kohe nagu lükkab selle indiviidi poole..
Jah, vaata olengi naiivitar ega tahagi reaalsust. Olin juba unustanud, kuidas mõni tavaline-lihtne-ilus hetk võib kogu minu sees oleva universumi karsumdi pahupidi lüüa..Mõnus.kordumatu.hetk päevast.
Sinna need pidurid peale jäidki.
Lugesin täna postimeest, kus hedvig võttis sõna ja ütles:
`` Maailmas pole midagi ilusamat peale armastuse ja muidugi muusika.``

Maailmas vaid ilu hoiab mind.

Ükstegu:
Nood ajad, kus talutüdrukud õppisid karjas käies oma memme käest kudumisnippe ja täitsid oma veimevaka kaunilt kirjatud sokkide-sukkadega, on möödas. Rahvas kihutab ringi, ühtmoodi rõivad seljas. Ometi on omakootud rõival vägi sees. Tegija vägi.
Nii ma siis istusin sealt teki alla kägaras ja vaatasin telekat, külmajudinad jooksevad lihtsalt selle hääle peale üle.
Mõtlesin.. Et tahaks kellegi süles istuda, niimoodi armaslt.
Ilus mõte ju.

Ma tahan, et ei tahaks, et ei mõtleks, tungleks mu peas, luba küsimata ringi.

Aga meie käisime päälinnas, loomaaias ja kebaabi söömas kah- milles oli terve hunnik, nagu meeletult palju sibulat. Ja siis me pidime alkoholi hävitama, tikusma tik-tak ja magama jääma, tagataustaks kukkede mäss. SõbraTaaraTungla- Krooni takso.
Hea pidu. Ja vahepeal ma kartsin, et ei leia väljapääsu sellest suurest- ümmargusest- suitsu- joovastuse- mullist, mis muutus nii diibiks. Leidsin, raisk. Tee silmad lahti ja kadunud ta ongi.
Uni on. Vabalt võin ju olla.

Uskumatult olen uue praktika kohaga enam vähem harjunud, kogu see kiirus ja mõningate inimeste ükskõiksus ja silmade pööritamine võiks mulle elevandi naha peale kasvatada- seda oleks nii vaja. Muidu on hästi, tulen toime: 6 verevõtust on 2 veeni purustatud, 2 kanüülist 1 õnneks:D vilmus teeb meistriks:D Huvitav kuidagi.. Palju ilusaid resitente-keda kõik õed vihkavad, millest ma veel aru ei pea saama ja siis muidugi need mehiseid arstionud.. Appi ma friigistusin:D Kurat, kui endal pole, keda öösel salaja vaadata ja kelle nahale sõrmega joonistada, siis ega sealt peast muud paremat välja kaevagi..mõte kisub uitama, onju?
Nii siis, see selleks. Kas ma juba mainisin jah, kui kopp mul sellest lumest ja hetke ilmaoludest ees on? - tegin..
Ja siis järgmisel päeval sonisin juba kevadest?- tegin..
Kuradimusemui kliima soojenemine maeivõi!
Kõik saab korda.
Täna tabas mind üks hele mälestus. 11 klass, kevad, eeva, ice, pirogov, mätas oli kuiv- raisk! Ilus aeg oli. Selline soe tunne tuli korraks sisse, nostalgia. Aga olgem ikka ausad, aeg on ikka lennanud. Ja kui Kristi räägib, et ole nüüd oma aegde jutuga siis, tegelikult ma ju tunnen, kuidas mu sees miski on muutunud.
``Tahan kinni hoida millestki mis püsib, nii ma näen kuis olen muutunud ja ei jõgi minult enam palju küsi, nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud.``
Mõtted möödunud ilust on muutumas aina eredamasks ja usute või ei kunagi on ka meie alkohol joodud.
Ja siis hiljem.. leides end telekapulti klõpsimast, süübis teadvus etv saate programmi "Lõuna-Eesti keel ja kultuur" - Üks tegu: vorstitegu. Vanaema kirjutas jõuludeks lastele võro keeles kirja- mida siis väga hästi murrakus peale loeti, nii et külamavärindad jooksid üle. Kuidagi nii ilus oli, et ei oska seletada..Siis mina mõtlesin, et kurat küll tehakes ikka häid asju, mis viivad sind endaga kaasa..Tahan ka kultuuri endas kanda- teen seda! Laulupidu/tantsupidu tuleb suvel, kaif! Nii et kõik tantsma ja laulma, mis te magate.
Ja maale elama tahan ka minna, metsa allika kõrvale veepeale kõndima..
Unistaja, nagu ma olen.
Kõige armsam on veel see, et olen suht kindel, et see saab reaalsuseks.
Vot kus lugu. Tahtsin lõppu veel ühed soojad tätte laulusõnad lisada, aga ma ei leia neid üles.. Nii, et siis Lõpp:)

Igati muhe nädalavahetus on möödunud. Autole sai hääled sisse löödud ja Mehiko sõidetud. Nii tore, et on tore:D Täitsa lõpp, kui kallid sõbrad mul on, usute jah? Laupäeva hommikut alustada saaremaa x 10 vol, nõuab ikka tõsist praktikat! Ja siis veel öised laulutunnid ja avameelsed vestlused- suure M iga Mõnus!
Olla, ajada suust ima, ja olla selle kõige juures ikka veel armastatud!
Ei tahagi vist midagi muud.
Tegelikult ühe hea piparmündi tee võtaks küll, meega mmm..
Ja muide, Kevad mu sees, päike on nii soe- ja kui nüüd sellest lähemalt rääkida, siis kahe täpiga tolmune lepatriinu ärkas mu aknalaua peal ülesse. Kirjeldamatu- see peaks nii mõndagi seletama.

Külm..
Nii, olen püüdnud end juba mitu päeva praktika lainetele suunitleda. Hommikul olin isegi veits pabinas eelseisva päeva ees - imelik, tavaliselt on kõik kuidagi teisiti, pole nagu varem sellist väikest värinat sees olnud. Nonii.. jõudsin siis, peale pikka ekslemist Tartu Ülikooli Kliinikumis, lõpuks ettenähtud kohta ja mis selgus, inimene kelle juurde ma pidin pöörduma ei tööta enam selles majas- eino fan! Lihtsalt öeldi, et tule homme hommikul uuesti, siis peaks keegi osakonnas olema, kes teab täpsemalt, mida minuga teha! Tujurikkuja. Tuijasin siis veel natuke aega mööda haiglat ringi, et mingitki pilti ette saada kus-mis on. Loobusin. Võtsin enda kompsud ja hakkasin tagasi koju minema. Enne mingit väljakäiku meenutavat ust jäin lihtsalt seisma ja vaatasin, mis mu ümber toimb. Ei oskagi kohe nagu kirjeldada neid tundeid. Silmad läksid märjaks, arvatavasti jookis õrn soolane jutt üle mu põse, niimoodi salaja, et ma endale seda ei tunnistanud.. Kõik tundus nii kiire, võõras ja mingi tunne oli veel, mida ma hetkel sõnastada ei osaka.
Jõudsin koju, pea uugas otsas ja tegin väikese uinaku, ärgates oli lihtsalt nii külm, et isegi pead teki alla pannes, ei läinud soojemaks. Nii ma seal värisesin ja mõtlesin, et miks mul nii külm on? Aga oleks, et tooks teise teki peale- no ei!
Ja siis juba varsti jõudis ema, enda soojade ja siiraste emotsioonidega reisilt, mis kõik meenutas mulle seda, kui ise tulin. Kui hea inimesena ma end tundsin. Õnne joovastus, mis mind valdas. Ja siis ma avastasin, et kui kaju mul on, et ma ei ole enam selles seisundis. Nagu ikka, tekib küsimus - mille kuradima pärast ei luba ma seda siis endale..
Nüüd ma siis proovingi endas vähegi selgusele jõuda:
Ma ei taha väsinud olla.. - ära ole siis!!
Võibolla on lihtsalt kevad mu ära unustanud.. See on täiesti uskumatu kui kõrini mul sellest talvest on.
Kevad tule, haara mind endasse.

Jõu kulutamine negatiivsetele elamustele on mõttetu!
Igal aja hetkel toimub kõige täiuslikum sündmus.
On erakordselt tähtis, et koht su kõrval oleks vaba, sest ainult siis võib sinna keegi asuda.
Lähed oma turvalisest keskkonnast välja- see on kindlasti kasulik, nii isiklikus arengus kui maailma selgemaks nägemiseks, paremaks mõistmiseks.
Tule illusioonidest välja. Tahad olla õnnelik- ole seda!
Ja unusta ära, et sa hakkama ei saa! :) Sellist asja ei eksisteeri, vähemalt mitte sinu puhul.Rohkem enesekindlust.

Neist kassidest rääkides...

Kaine oleku väheset praktiseerimisest tingitud eksistensihäire!

Kokkuvõtteks- alkoholi kaloraas täidetud, ader elimineeritud, kassid asumisele saadetud, laulud lauldud.. Ja siiski vahel tundsin ma, kuidas mu alveoolid karjudi- like hell no!

Samas on palju uut materjali, millest õdagustel õhtutundidel muhelisui mõelda..

Interesting..

Like what goes next?

OdeMats

Praegu, esmaspäeva varasel hommikutunnil, ega ta just eriti ei taha toota sellist proosat teksti, et nagu äkki homme:D Head ööd!