On reede, kell on 19.26. Maja on tühi, selline tunne on nagu elektrit poleks- aga ometi ma trükin siin. Kaminas põleb tuli. Istun siin ja ootan mingit intspiratsiooni voogu. Keha on järjekordselt välja kurnatud eilsest. Hommik: võtsime kätte ja jalutasime Krissaga Vapramäe loodusrajal. Keegi ütles, et täna pidavat lund sadama hakkama, sel hetkel seda kohe kindlasti tulemas polnud- päike paisti, õhk oli täis sügise kargust. Nii me seal rändasime, istusime, ja hea väga hea oli olla. Selline turvaline tunne. Naersime ja koperdasime edasis. Ilus hommikupoolik (või siis pigem lõuna).
Nüüd siin mõtlen, et eiteagikohe. Mõne inimesega ongi kohe lihtsalt raske. Siis jällegi.. meenutan, kuidas paar päeva tagasi linnast koju jalutades vudis siil üle kitsa teeraja, seal samas. Ja kõik sõnad leidsid tol hetkel oma lihtsuse. Kõnnin edasi, kuulen kuidas ta seal lehtede vahel turtsub ja mõtlen.. milleks küll vaevata end selliste mõtetega?
Mõeldamatud maneerid mu sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar