Kivid, lambad

Tead, praegu tahaks ma tõsiselt head filmi vaadata ja end nõrgaks nutta. Imestad?
Olen 22 ( ei ikka 21 ), noor, päris põhjas pole veel ära käinud, liikunud stabiilsel teerajal, mis õpetab ja vahepeal viib sohu, kuid olen ka sealt alati tagasitee leidnud ? Ei eila väärtusetut elu kriisis situatsiooni (ega tahagi seda teha kunagi)
Lihtsalt külm, tuuline, märg pühapäev on. Tuju pole ka kõige parem- hormoonid. Ei taha ohkida. Pigem on see südamelt ära rääkimine. Kellele rääkida? Eks ikka sulle, kellega ma veel kahjuks kohtuda pole jõudnud. Ütle, kas elus ongi nii, et kui oled juba kellegagi koos olnud, kannad teda läbi elu? või mingi teatud aeg ikka?
Ta tuleb, ei ärata enam neid tundeid sügavaid ja põlevaid. Ei pane käsi värisema.. Kuid hoolivus ei kao ju kuhugi. Ta oli minu inimene. Nüüd ta tuleb, nagu miskit oleks ikka kuskilt puudu jäänud. Tekitab segadust- ma kardan tema enda pärast. See miski ei lase hiljem tema südamel rahulikk olla. Ja siis teeb kõik, et enda südametunnistust päästa.
Mina ei taha enam teisele inimesele läbi sinu haiget teha.
Ja eladki sellist elu, lükkad väikse lumepalli mäes alla liikuma..
Tahan midagi muud, sest see rusub ja väsitab. Isegi oma kallid inimesed, kelle vastu tahaks mõnes olukorras täiesti vältiv ja ükskõikne olla- ainuüksi lihtsalt selle pärast et, ei saa aru mis toimub ja kuidas kõik sinnamaani on jõudnud. Aga võta näpust! Ei osak, suuda lihtsalt hoolimatu olla teie vastu. Sest ma ei oska. Ja kui hakkad mõtlema, miks otsid sellist käitumist, kas see aitaks sul paremini oma tunnetega toime tulla? vaevalt. Nagu teine puberteet.
Suhkruterad, mis kõikvõimalikesse kohtadesse jooksevad, kus neid kätte ei saa. Piskesed praod suhkruteri täis.
Kurnavad. Ja siis veel see nõme kiirus ( kui üktäkki maha istud ja mõttesse vajud), rahulolematus, pettumused. Lubad endale emotsioone, mida tegelikult kogeda ei taha- aga nagu kiuste lood neid enda ümber, olles nagu juhitud kellegi süsteemide poolt.
Tahad olle armastatud, austatud, arvestatav.
Räägid tingimusteta armastusest, kuid vaadates sügavale enda sisse- tead, et sa ei suuda veel. Sest sel puhul teaksid, et puuduksid negatiivsed emotsioonid, valu kurgus, pisar silmis- kui lähedane inimene midagi valusat ütleb. Sa ei aksepteeriks seda sinu pihta loobitavat paska valuna, sest valu ei oleks sinuga üks. Mõistad?
Tahaks suuta, maailma muuta.
Vahepeal rabeled nagu lollakas, et lihtsalt tema tähelepanu saada, siirast pilku, avameelset jutuajamist pikkadel õhtutudidel tee tassi taga. Ja mingi hetk avastad end mõtlemast, et teeksid kõik, et olla kasvõi tema teetass, sest tema huuled puudutavad seda, ta hoiab seda oma kätevahel.. Ühenõnaga- Lood mingeid absurdseid mõtteid ja kujutad inimest tegelikult täpselt sellisena nagu sulle meeldib- nahaal selline.
Maailm ütleb kõige arusaadavamal keelel, et prgu pole õige aeg aga sina ei taha kuulata.
Ja ma ei tea, kuhu ma üldse sellise unustuste jutuga jõuan. Mis on selle kõige eesmärk ja parim soov?
Kes seda loeb ja mida sel juures mõtleb?
Kas olen nii julge ja lasen seda üldse kellelgi teisel lugeda? Piirates sellega iseenese vabadust.
Et, kui küsid kuidas läheb, vastan: emotsionaalselt?