Tasa.

Vaikuse varjus võib osaks saada milleski suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.

Vaikus- ainus sõna, mis seda meenutab, seda tajub, on öeldamatu.

Oleme selja sirgu ajanud ja naeratades edasi jõudnud. Kõik on uus, kuid siiski vana moodi. Ikka sama Liisu.

On natuke kahju.. Natuke palju kahju- sain hetk tagasi teada, et tantsupeole me kajuks tantsma ei saanud. Kurb. Südamest loodan, et vähemalt laumisega oleme mäel. Ja itaalia? Ei julgegi veel ette nii pikalt mõelda, kuid soov/tahe on ju alati olemas olnud.

..Ja siis see jutt- seljakottidega india 4 kuuks? Aaah? Jaaah, võiks küll.

Soovipuu.

Soovin, et su paljaid õlgu kataks valge lumi. Ja, et raagus palju otsas isuks harakas. Üle hämarduva tänava lendab kiiresti paar tuvi. Nokkima teri, mida puistanud mu punane käpik.

Peaasi, et ei loobuks.. unistustest.. ja tiibadest..

Meid ei ootagi kõik sadamad. Siinkohas meenuvad mulle Kätlini kullast sõnad: ``Elame, oleme siin väikses konnatiigis ja peame olelusvõitlust! Raisk, teadmata kui tühi see konnatiik tegelikult on.``
Olen rõõmus. Õnnelik.

Kuid praegu, naudin kurbuse nooti, mis hinges laulab..

Sadamast rääkides.. Üks sadam kindlalt mind ei oota, kuid äkki, polegi aeg veel maabuda?

Üks asi tuli veel meelde, ledsin plaadi, mis paneb külmavärinad mööda selga jooksma..

Tänu kirjapandule saab mulle selgeks, et meie elu kulgeb enamasti tarbetu sõnavoolu saatel, mis aitab vaid varjata me sisemist ebakindlust ja kitsikust suhtlemises teiste inimestega.

Ja hüppangi teemalt teemale, et jälgi segada.