Ja puud ja puud, on punased.
Ma lähen su juurest ära, nüüd mõni aeg sa mind ei näe.
Ja päev ja päev on selge.
Palun üks pilet, kohver on kerge.
Istungi vagunis.
Ja tee ja tee on jahtunud.
Ja tee ja tee viib edasi .

Ootusärevus.. m. mõnush:)
Viimased 2 päeva on kulgend selliselt omamoodi. Rahulolevalt võib vist öelda, aga selle kõige juurede käib selline teistmoodi- hea- uus nüanss.
Kuidas see nüüd oligi- ahah äratuskell, üldse ei taha ärgata, muudkui lükkad ja lükkad seda kella edasi. Sest lihtsalt mugavus on nii hea, eksole. Ja siis ühtäkki meenub, et midagi on, mida oodata ja milleni jõuab vaid järjekordset päeva õhtusse saates. Ja siis muheled, tõused üles ja lähed praksi. Püüad mitte kella vaadata, sest vahepeal tundub, et see kohe üldse ei liigu edasi. Käid ringi, vahid teatetahvlit, mille oled juba esimesel päeval 4 korda risti-põiki igavusest läbi lugenud. Heal päeval- nagu täna, kõnetab keegi äkki sind (lihtsalt oma armsa olekuga) ja siis on päev korras. MuheMuheMuheled ringi ja kõik, kes sulle vastu tulevad mõtlevad, et sel neiul pole vist küll kõik korras. Inimesed naeratamine on normaalne!!
Lahe.