Haldjamälestus.

Üks paigake ilmas on veel.Üks paigake minu jaoks.
Oh seda elu imelist. Järjekordne pidu Mehikos on peetud, suured äitähsõnad siinkohas Kaiale: toreda aja, seltskonna, rikkaliku laua ja super ilusa ilma eest.
Avastades tegelikkust, luues cosmo- comput, naerda kõveras, olla täpselt selline isiksus naga oled, kõige oma vooruse ja viperustega.Hea inimene. Pikali purdel sooja päikese all, siiralt õlut limpsamas. Ja siis tunnetad, kuidas elad hetkes. Harmoonias.
Ja võibolla me ainult arvame tundvat omi lähedasi? Kas keegi üldse aimab tõtt?
Kas ma ennastki hästi tunnen? Haige jalaga lind.
Olen rikkam.. ainuüksi juba tolmuse lepatriinu näol.
Inimene ilma vooruseta on kui roos ilma lõhnata.

Lainetamas lakkab meri.
Õhku lennult tardub lind.
Karjun häälel kähedal.
Kui ma hästi järgi mõtlen, pole juhtunud midagi, kõige tähtsam ongi elus- ära vaata tagasi..