Naerupahvatus. Lugesin just Kätlin, sinu blogi, tõid rõõmu, üksluiseks muutunud farmakoloogia eksami küsimustesse! Väljas on nii mõnus soe päike, linnud isegi laulavad. Ootan kevadet, kohe väga ootan. Varsti-varsti

..Ja siis ma tahaksin veel veepeal kõndida ja rääkida ühest puudutusest, mille eest annaksin kõik ja rohkemgi veel..

Alles paartteist tundi tagasi kimbutas mind tundmatuseni võõras hirm ja emotsioonide kriis.

Linnast jäänud vaid varemed, linnud on ainult varesed.

Millest? Oi, tegin selle teada saamiseks päris tükk tööd. Analüüs: Nõiaring- kuhu ma kipun sattuma, kui liiga palju mõtlen. Vahepeal tuleb ette selliseid päevi, kus kõik tundub nii muutumatu ja samas ülepeakasvav..Kuidas eksole? Ka neid päevi on meile vaja, meid rikastamaks ja asjadele tagasi vaatama- mõistmaks..

ja siis oled meeletult vihane enda peale, et kuidas küll ometi lasid sellel kõigel juhtuda. Taas. Umbtee.

Uus päev, uued mõtted, tunded, emotsioonid!

Aeg kannab meid edasi. Ja mina ootan, ootan uut, kõrgema sagedusega lainepikkust, kus viibides ei tunneks ma end ainukesena. (armastusfriik)

Iga oma keha rakuga erkkuldsesse valgusess..