No niisiis. Suutsingi end kokku võtta ja uuesti alustada. Kuidagi unarusse on see kirjanurk siin jäänud. Aeg on palju edasi läinud. Palju on juhtunud. Kuid tegelikult on kokkuvõtvalt öeldes kõik hästi. Teisiti ei saagi ju.
Tööd peaks jaguma healjuhul septembrini, kuid kui suve vabaks saab ei juhtu ka midagi. Unekabinetis hetkel kõik muutusteta. Pereões-nooh kui ennastäis mees arstresident välja arva ja magamata vingus näoga õde, kellel ülemised naabrid elada ei lase- siis on seal ka täitsa tore olla. Ühesõnaga oma tööd ma armastan. Aga eks näis mis tuuled mind kuhu on sügiseks viinud. Lootus jääb, et ikka edasi ja paremasse:)
Väike puhkus akude laadimise jaoks ootab ees veebruaris, Egiptimaal päikese all. Ootanootan.

Loen praegu V. Kersna raamatut, sõnu on hästi ritta seatud, mida tahaks siin üles tähendada, et oleks siis vaadata.

Tuhande nimega Nimetu
kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamisväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
Nii sündigu.