Ma kardan õnnelik olla.
Viimased päevad on palju andnud.
Ja mul on raske magama jääda.
Sest emotsioonid panevad täiskiirusel veresoontes ringi.
Kuumad jutid jooksevad läbi.
Alates kolmapäeva hommikust- Istusin Kauksi bussipeatuses. Polnud veel kaine. Ootasin bussi. Buss jäi hiljaks. Päike paistis ja ümbritsev looduspilt andis hingele seda, mida ammu igatsenud olin. Kolmetäpiga lepatriinu silblis mu varvaste peal. Pidasin temaga monoloogi, ja olin üle tüki aja väga aus.
Neljapäeva varahommik, lõpetasin just kõne Kristile. Ja jäin suu ammuli ahhetama- nii ilus taevas- päike tõusis. Üleval oli nagu teine maailm. Mul pole ammu ilu pärast hing kinni jäänud.
Nüüd, asjad pakitud, ootan andut, ja siis Mehikoorma. Lähme anname maailmale midagi ilusat juurde.

Kõik, mida ma andnud olen, olen ma andnud südamest.