SääsedOnKurjad

Kuramus, sõid mu öösel ära. Kell 5 hommikul ajasin torisedes viimast elavat pininat taga. Milline hommik. Ausatöeldes ega paremat päraslõunatki järgnenud. Praktikal on tõttöelda kohati ebameeldiv. Mis siis, et väljas on 30 kraadi ja mõni kurasõde võtab plaani ühika taga päevitada. Asi on selles, et motivatsioon hakkab kuhugi kaduma ja juhendajal on ka minust kui toredast inimesest täielik kopp ees. Ja mul kogu sellest üksluiseks muutunud 240 tunnist, mis täis peab tegema. HH!

Õhtul sadas meil siin vihma ja müristas. Peale sadu võtsin kätte raske tegevuse ja pumpasin ratta kummid täis. Ma räägin ausalt, tegelikult selle kõige tegevuse juures peab maru kannatlik ja rahulik olema. Peale selle, et säääsed rünavad sind ja siis üritad neid tappa, pead pumpama ja siis tuleb tihti mingi vint või midagi kuskilt maha ja õhk mitte ei lähe sinna, kuhu peaks. Kuid..Olin tubli ja suutsin enda eesmärgi täita.
Sõitsin, seal eemal auras asfalt ja möödasõites mändidest tuli meelde õnne kauksi, kus on ``see sama lõhn``.
Peast käis tollel hetkel läbi vaid üks juhtiv mõte: kõik ilus on alles ees.
Mõelda vaid, ma ei kavatsegi üksinda jääda. Ma veel näiten teile:D Aga hetkel lihtsalt pole mahti kogemata kellegile poes varbapeale astuda. Jõuan.
Koht on vaba, nii et ma ei tea maailm, mida kuradit sa veel ootad. Usaldan sind.

Sääse punnid sügelevad. Kublutus.

Ja peale selle kõige, on ees ootamas palju head:
Umapidu. Praktika&kooli 3 kursuse lõpp. Jaanipäev. Kauksi. Meie Lõuna- Eesti tripp. Mehikoorma. Folk. Head inimesed ja siirad hetked minuga.
Ja sinuga.
Kindlasti palju häid mõttevälgatusi, mis tegudeks saavad, üllatununult.
Peame ehk vastu. Sest kui aus olla siis teisiti ei saagi.