Nüüd ma mõistan, kui tobedasti ma vahel kipun käituma - Mitte, et sellel kõigel poleks tõepõhja all. Ma ei osaka nagunii oma tundeid säästa. Otsin . Otsin sõnu aga täna tundub kõik kuidagi tühine. Miks ma siin üldse seda teen. Ahh persse. Lihtsalt tegelikult ma pole nii suur tüdruk, et suudaks selliseid asju öelda.
Vahepeal ma vihkan, et nii aus ja emotsionaalne olen.
Jah- jutt jookseb nagu mingi tüüpiline pohmaka hala.
Tahan olla midagi muud- suured soovid. Isegi siis kui ma ei tea, mis on selle muu nimi. Ei taha kirjutada, sest vahepeal ütled sõnu, mida homme lugedes, ei tõlgendaks nii. Midagi ei tea.
Kuum kako maitseks ka halvasti.
Keegi kuskil rääkis ühest maast. Sellest samusest mis kaugel ja mida on tõlgendatud nn. noorteparadiisiks. Jätaks kõik ja läheks. Mina= arg. Ajab närvi, raisk.

Lähedus

Õnne tipuni on vaid käeulatus.
Käsi.
Tundes iga keharakuga kohal olekut.
Neil tundidel olen ma kadunud.