Kunagi ammu samal ajajärgul, helistas keegi mulle ja ütles:" Liisu, ma laman keset asfaltteed ja vaatan langevaid tähti!" Mälu sorteeris vanakraamist ühtteist välja..Tulin Andu juurest ja taevas oli nii müstiline, kuu- oli ta nüüd noor või vana? kes seda koolitarkust enam mäletab, aga ta oli madalal, ilus oranz.. kutsuv ja tähed särasid ka rohkem, kui varem. Õhk oli karge. Ennatlikult järeldusi tehes, nägin aimatavat virmalist.
Koju jalutades kostus naabrite juurest elavaid bossanoova rütme. Hinge haaras kohe selline väga teistsugune tunne.
Iga teine verelible igatsusest nakatatud.
Muud mula kah:
Eile ühikas kursaõe sünnipäeva tähistades, sattusin olude sunnil külastama tualetruumi, mille ukse peal oli tekst: Elul pole mulle midagi pakkuda. Söömisest lähed paksuks, alkohol teeb lõpuks debiilikuks..Ja korralikust kepist saad põiepõletiku.
Aeg läks. Peale pikaajalist pummeldamist ilmus eikusagilt üks kuri tädi ja viskas kogu sünnipäeva seltskonna ühikast välja. Algas meie pikkpikk teekond kesklinna, kuhu me aimatava joobeastme tõttu ei olnud suutelised jõudma. Meie- Kristiga küntsime korralikult asfaldi..Meil on koos lõbus. Ja hommikune kurgivesi valuvaigistitega on paratamatult parim lahendus päeva käima lükkamiseks. Heihoo ei joo!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar