Kohalolek hingetõmbes

Seesamune tuttav tee, paik, aeg - kuid samas on kõik hoopis teisiti, kui siis. Teised inimesed sinu ümber, mõtted.
Ja oledki edasi liikunud, jõudnud punkti, mis paneb mõtlema, hämmastav kuidas me kasvame- niimoodi sisemiselt.

Siis ma mõtlen, et vahepeal pole vaja ühtegi sõna, - mõistmaks, et vaikus võib rääkida palju rohkemat kui tuhat tühist sõna.

Päeval tuli korraks selline isemoodi tunne sisse, et võtakski oma elu nagu teatrit, lava, kus ise oled lavastaja, jagad täpsed juhised näitlejatele (sinu inimestele) asetad situatsioonidesse, ja naudid vaatemängu..looming
Śiis istuksin kuskil keset saali ja vaataks seda kõike kõrvalt ja äkki mõistaks, kui tobedalt tegelikult end tagasi hoiame ja üldse.. Naeraks ja muudaks süzeed huvitavamaks. Vürts.
Vot selline tunne tuligi peale, et nüüd teeksi selle reaalselt ära. Käituks niimoodi ootamatult- luues just täpselt sellise lavastuse, nagu tol hetkel tahan. Päris huvitav.
Mõtlesin, muhelesin ja sõitis autoga edasi.