Marutama ajab. Vahel on lihtsalt nii kuradima kahju, mõnest kohast lahkuda, suvetunne sisse pugenud. Enda mõtted, kuuldavaks/selgemaks muutunud.

Sõidad autos ja mõtled, no mille pärast kõik on nii, nagu ta parasjagu on. Miks ei saa seda talletatud rahulolu ja energiat üle kanda järgimistesse päevadesse, nädalatesse- loogiliselt võttes, peaks see sinuga jääma. Ühtäkki tahaksid murduda, siis aga leiad, et samas oled õnnega koos, et sind ümbritsevad sellised inimesed/ kohad, mis panevadki sinu hinge laulma. Mõtled, et kumba siis kuulata. Hm.. ümised raadiost tulevat laulu kaasa ja püüad end häälestada teisele sagedusele.

..Ja südames tahad ikka olle selles lihtsusest pakatavas ilus, olus.

Saad kurjaks,et kõik hea nii üürike on. Ja siis saad aru, et mitte kellegi peale pole võimalik kuri olla.

appiii..

Kestvust . Vaikust. Loodust. Puhtust.´

Kas ma olnen ainuke?