Oi, kui nõme, et meil on neen lollid pidurid peal, mis ei lase meil tegutseda nii, nagu salajane kiusatus teeks. Ja kui ma saaksin vaid võimaluse neid annuleerida..
Ütle mulle, mille kuradima pärast me ikka ja jälle nii arad oleme? Kuidas on võimalik, et ühes silmavaates ja hääletoonis võib nii palju peituda? Et kohe nagu lükkab selle indiviidi poole..
Jah, vaata olengi naiivitar ega tahagi reaalsust. Olin juba unustanud, kuidas mõni tavaline-lihtne-ilus hetk võib kogu minu sees oleva universumi karsumdi pahupidi lüüa..Mõnus.kordumatu.hetk päevast.
Sinna need pidurid peale jäidki.
Lugesin täna postimeest, kus hedvig võttis sõna ja ütles:
`` Maailmas pole midagi ilusamat peale armastuse ja muidugi muusika.``