Külm..
Nii, olen püüdnud end juba mitu päeva praktika lainetele suunitleda. Hommikul olin isegi veits pabinas eelseisva päeva ees - imelik, tavaliselt on kõik kuidagi teisiti, pole nagu varem sellist väikest värinat sees olnud. Nonii.. jõudsin siis, peale pikka ekslemist Tartu Ülikooli Kliinikumis, lõpuks ettenähtud kohta ja mis selgus, inimene kelle juurde ma pidin pöörduma ei tööta enam selles majas- eino fan! Lihtsalt öeldi, et tule homme hommikul uuesti, siis peaks keegi osakonnas olema, kes teab täpsemalt, mida minuga teha! Tujurikkuja. Tuijasin siis veel natuke aega mööda haiglat ringi, et mingitki pilti ette saada kus-mis on. Loobusin. Võtsin enda kompsud ja hakkasin tagasi koju minema. Enne mingit väljakäiku meenutavat ust jäin lihtsalt seisma ja vaatasin, mis mu ümber toimb. Ei oskagi kohe nagu kirjeldada neid tundeid. Silmad läksid märjaks, arvatavasti jookis õrn soolane jutt üle mu põse, niimoodi salaja, et ma endale seda ei tunnistanud.. Kõik tundus nii kiire, võõras ja mingi tunne oli veel, mida ma hetkel sõnastada ei osaka.
Jõudsin koju, pea uugas otsas ja tegin väikese uinaku, ärgates oli lihtsalt nii külm, et isegi pead teki alla pannes, ei läinud soojemaks. Nii ma seal värisesin ja mõtlesin, et miks mul nii külm on? Aga oleks, et tooks teise teki peale- no ei!
Ja siis juba varsti jõudis ema, enda soojade ja siiraste emotsioonidega reisilt, mis kõik meenutas mulle seda, kui ise tulin. Kui hea inimesena ma end tundsin. Õnne joovastus, mis mind valdas. Ja siis ma avastasin, et kui kaju mul on, et ma ei ole enam selles seisundis. Nagu ikka, tekib küsimus - mille kuradima pärast ei luba ma seda siis endale..
Nüüd ma siis proovingi endas vähegi selgusele jõuda:
Ma ei taha väsinud olla.. - ära ole siis!!
Võibolla on lihtsalt kevad mu ära unustanud.. See on täiesti uskumatu kui kõrini mul sellest talvest on.
Kevad tule, haara mind endasse.

Jõu kulutamine negatiivsetele elamustele on mõttetu!
Igal aja hetkel toimub kõige täiuslikum sündmus.
On erakordselt tähtis, et koht su kõrval oleks vaba, sest ainult siis võib sinna keegi asuda.
Lähed oma turvalisest keskkonnast välja- see on kindlasti kasulik, nii isiklikus arengus kui maailma selgemaks nägemiseks, paremaks mõistmiseks.
Tule illusioonidest välja. Tahad olla õnnelik- ole seda!
Ja unusta ära, et sa hakkama ei saa! :) Sellist asja ei eksisteeri, vähemalt mitte sinu puhul.Rohkem enesekindlust.