Iret

Vahin seina, sinust välja ei tee.
Su seljal näen verevaid arme, su tiibade asemel. Ma tahaksin valukäes nutta, leida unustust unede sees. Kuhu on kadunud tiivad, mis meeldisid nii minule. Kunagi oli meil aega, nüüd ainult kasine rutt. Teha selgeks, et tugev sööb nõrku, teha selgeks, et must on must. Me oleme kaotanud miskit, ses mõtetus sõjas me sees. Ja muide, kus on su tiivad, mis meeldisid nii minule. Ma ei küsi, palju sul raha, mitmes oli su viimane..Kuid märkan, e kõrgusi kardad ja avatud aknad sul rõõmu ei tee.
Mu rumalus ja enda pett.
Päeva vaikselt pilvevarjust lahkub meist, kuid jätab jäljed meist kõigist varjudest.

Etno. Muideks käisime eile laulmas, juba hästi läks- nooth. Aga laulupeole saab ikka, peab saama lihtsalt, niivõiteisiti. Ja ma suutin end nii adraks juua ja järjekordse veinipokaali kildudeks lüüa. Hommikul ärkasin ebatavalises kehavälises olekus, pea valutas ja järgmised 4 tundi veetsin teki all värisedes, und ka ei tulnud, sest nii halb oli olla. Ausõna, ma ei tea mis juhtus.Ulme.
Hetkel, kus mul enesetunne juba parem, toimub tõsine laupäevane molutamine.
Istume Kristiga minu toas ja ajame lihtsat soga, võib vist lausa mainida, et see imeline solk, mis meie huulil, nii naljakas on.
PS! I lov ju