Vahepeal lihtsalt on nii. Kõnnid ikka ja jälle mööda kõrvalteid, et vältida teiste pealetükkivaid kommentaare, sinust lähtuvate otsuste ja tegude kohta. Käid ja mõtled, et ajan ikka oma asja, las need teised arvavad, mida tahavad.
Keegi ei saa lolli peatada, kui too tahab rappa joosta!
Lõppude lõpuks peame ju ise leidma tagasi tee, kõige selle pasa seest!
Ma liigun üksinda. Mõtlen ja vaatan, kuidas kõik mööda tuiskavad, hetkekski peatumata.
Milline raiskamine.
Mul on nii palju mõtteid, et vahepeal on lausa raske.
Midagi rõhub. Haarata ühest mõttest, tungivad teised kaks veel omakorda end realiseerima..
Mul on halb harjumus vanu asju üles kraapida. See pole just kõige arukam tegu minu juures, olgem teie targemad - kerge öelda, kas pole? Jah.. nii ma siis olen omas väikses maailmas saja mõttega.
Aga vahepeal mul on teistsuguseid päevi ka, need on need üksikud päevad kuus, kui ma olen mujal ja lihtsalt ei lase kõike seda sitta endale ligi. Ärkad võõras kohas, sa ei pea muretsema, kuna ja kuidas siit ära saab. Sul on aega, keegi pole sulle mingeid limiite peale pannud, kaasa arvatud isegi mitte mina ise.
Ja siis sa ärkad.. Mõnes hubasemas kohas võib päike su äratada, siis tõmbad teki kõrvuni ja mõnuled naeratades. Mitte kuhugi pole vaja minna, midagi pole vaja teha ja keegi ei nõua sinult mingeid mõttetuid seletusi. Hetk endaga- kvaliteetaeg.
Meenub, et kirjeldamatult mõnusad, omamoodi hetked tabavad mind vahepeal autoga sõites, ühtäkki avastan, et laulan raadiost tulevat kaasa ja tunnen, kuidas ma pakatan lihtsuse rõõmust.
Ma olen õnnelik inimene!
Vahepeal on lihtsalt vaja, et keegi hea inimene sulle seda meelde tuletaks...